Sajandid muusikas ja Peterburis

Da Capo al St. Petersburg – Euroopa ja Eesti kaudu tagasi Peterburi

St. Peterburgi juubeliaastaks on Euroopa Liit teinud Neevalinnale mitmeid kummardusi. Üks neist on sündinud rahvusvahelise projekti “Culture 2000” kaudu väikese naabermaa Eesti poolt, täpsemini David Oistrahhi festivali poolt kuurordilinnast Pärnust. Pärnust, pool sajandit tagasi maailmakuulsa viiuldaja Oistrahhi lemmiklinnakesest, kus maestro oli veetnud oma loomingulise puhkuse ligi kaks aastakümmet. Juba XIX sajandi lõpul tituleeriti Pärnut „hurmavaks Tuhkatriinuks Läänemere rannikul“. Siis sai siin alguse ka suvemuusika traditsioon, kontsertide ja laulupidudega. Pärnu muusikalise haarde edasisel kujunemisel on olnud oluline mõju just David Oistrahhi ja tema sõprade ning õpilaste siia toodud vaimsusel, mis nüüd jätkub maestrot mälestades igaaastase tema nime kandva Eesti laiapõhjalisima suvise muusikafestivalina.

See on esimene Euroopa Liidu kultuuriprojekt, mille juhtorganisatsiooniks on Eesti ja Pärnu. Muusikaprojekt „Da Capo al St. Petersburg“ („Eesti kaudu tagasi St. Peterburgi“), koostööpartneriteks Prantsusmaa, Soome ja Läti muusikud, on toonud siia kümme juubeliaasta kontserti, millest viimane kava, kammerlik tagasivaade sajandite tagant tänapäeva, on tänase kontserdi kuulajate ees. Projekti Eestipoolne juht on Oistrahhi festivali kunstiline juht, tuntud tšellist Allar Kaasik, kes ka ise on oktoobrikuul ning tänagi projektis interpreedina kaasa tegemas.

„Da Capo...“ on klassikapärlite kõrval Neevalinnas tutvustanud ka uuemat Läti ja Soome muusikat, samas toonud siia Eesti muusika olulisemad heliloojad Rudolf Tobiase, Kuldar Singi ja Galina Grigorjeva tagasi nende kõigi kolme õpingutelinna. Tobias on esimene Peterburi Konservatooriumist heliloojadiplomi saanud eestlane, Kuldar Sink oli ainus nõukogude ajal siin õppinud helilooja, Galina Grigorjeva on seni viimane St. Peterburgis kompositsiooni õppinud Eesti helilooja. Ja kõlanud on siin ka Arvo Pärdi looming. Rudolf Tobiase monumentaalseim teos, oratoorium „Joonase lähetamine“ kõlas sarja alustuseks maikuul nüüd esmakordselt Peterburis, kavades on kõlanud Kuldar Singi „Aastaajad“ ning Kontsert keelpillidele, Arvo Pärdi 1970ndail Eestis loodud teosed Hortus Musicuse ettekandes, ja Peterburi Konservatooriumi kasvandiku prof. Heino Elleri õpilase Lepo Sumera juures end Tallinnas täiendanud Galina Grigorjeva teosed.


Järgnev põimib pärga mõned hetked sajanditagusest Pariisist, Helsingist, Peterburist, põikab Riiga, Tallinna ja taas Peterburi, näidates, kuidas kõigi meie kultuuriilmingud aina üks teisega seoses on olnud, ja on seda tänapäevalgi.

1703

See aasta polnud murranguline algus mitte ainult Venemaale, vaid kogu Euroopale paljud Euroopa kultuuri ja kunsti edaspidised algused ja arendused tõid niitepidi siia, või said siit alates uue suuna. Aga Saksamaal on mõlemad hilisemad suured meistrid 18aastased: oma esimesed teosed on juba orelile kirjutanud Johann Sebastian Bach, ta lõpetab Lüneburgi koorikooli, sõidab tööd otsides Weimarisse ja sealt peatselt Arnstadti. Georg Friedrich Händel lahkub 1703 sünnilinnast Hallest Hamburgi, kus isa soovil astub ülikooli juurat õppima. Aga loomingust on tal valmis juba 6 triosonaati, sel aastal lisandub veel 2 sonaati oboele, fagotile ja klavessiinile, ja kohe alustab Händel tööd oma esimese oratooriumiga “Passion nach dem Evangelium Johannes” (Strasti po Evangeliju ot Joanna”), mis tuleb esiettekandele järgmise aasta algul.

1803

Oma jumaldatud õpetaja Haydni kutsel Viini tulnud Beethoven on 1803. aastaks toibunud traagilise „Heiligenstadti testamendi“ (1802) üleelamistest, mis lõpetas ka helilooja varase Viini perioodi. Enne testamenti on loodud „Kuupaistesonaat“ (1801) ja pärast seda „Eroica variatsioonid“ (1803). 1803 lõpetas Beethoven ka oratooriumi “Kristus õlimäel”, samast pärinevad veel klaverile 7 variatsiooni teemal “God save the King” ja 5 variatsiooni teemal “Rule Britannia”, pisut varasemast on pärit ka 12 variatsiooni vene tantsu teemal P. Wranitzky balletist “Metsaneid” (“Das Waldmädchen”), ning valmib ja tuleb esiettekandele nn. “Kreutzeri sonaat” viiulile ja klaverile. Beethovenil oli õnn elada Haydniga ühes linnas 16 aastat. Maestro Franz Joseph Haydnit oli aga oratooriumi „Loomine“ järjekordsel ettekandel 1803. a. (tema enda juhatusel) autasustatud Viini linna kuldmedaliga. (Juba 1800. a. olid toimunud „Loomise“ esmaettekanded Peterburis, Moskvas, Budapestis (maestro juhatusel), Londonis ja Pariisis).

1903

Toimub Haydni „Loomise“ esmakordne ettekanne Eesti muusikajõududega suvisel Pärnumaa laulupeol Pärnus. Dirigendiks on Peterburi Konservatooriumi 1891. a. Louis Homiliuse oreliklassis lõpetanud helilooja Konstantin Türnpu, sopranisolistiks tollal veel Peterburis õppiv Mathilde LüdigSinkel. Suurteose õnnestunud esitus tõi usku eesti professionaalse muusikakunsti peatsele tõusule ja lootust iseolemisele ning oma, rahvuslikule kultuurile.

Peterburglaste kuulsaim maestro Nikolai Rimski-Korsakov valiti 1884 Prantsuse Heliloojate Ühenduse auliikmeks, 1889 dirigeeris ta vene muusika kontserti Pariisis. 1897 lõpetas tema kompositsiooniklassi Peterburis Rudolf Tobias. Aga 1903 lõpetas Rimski-Korsakov oma Poolaainelise ooperi „Pan vojevood“ („Pan vojevoda“), kirjutamata olid veel „Jutustus nähtamatust linnas Kitežist...“ ning „Kuldkikas“.

1903 oli just 40aastaseks saanud Peterburi Konservatooriumi teooriaprofessor lätlane Jazeps Vitols. Lõpetanud konservatooriumi Rimski.Korsakovi kompositsiooniklassis, jäeti ta samasse õppejõuks. Jazeps Vitols oli kompositsiooniprofessor ja rektor hiljem ka Läti Muusikaakadeemias, kus tema klassi lõpetas heliloojana Valentin Utkin. Utkinist sai teenekamaid kompositsioonipedagooge Riias, ja tema klassi lõpetas 1978. a. ka Peteris Vasks, tänapäeva Läti tuntumaid heliloojaid. Peteris Vasksi viiulikontserdi „Tala gaisma“ ettekanne Soome muusikutelt viiuldaja ja dirigendi John Storgards’iga solistina kujunes paljude kuulajate hinnangul tänavuse kontserdisarja „Da Capo...“ üheks tipphetkeks St. Peterburgis.

1903 kirjutas 12aastane Serjoža Prokofjev oma teise noorpõlveooperi “Pidu katku ajal” (Pir vo vremja tšumõ) see sündis veel Sontsovkas, isa mõisas, praeguses Donetski oblastis Ukrainas… Sest 1904 astus Prokofjev “alles” Peterburi konservatooriumi RimskiKorsakovi juurde kompositsiooni õppima, kus talle analüüsi õpetaski Jazeps Vitols.

1903: Peterburi Konservatooriumisse aasta pärast „Raimonda“ esietendust professoriks kutsutud Aleksandr Glazunov dirigeerib taas oma autorikontserte välismaal, Londonis ja Hamburgis. 1889 oli Glazunov, kõrvuti RimskiKorsakoviga, juhatanud oma teoseid maailmanäitusel Pariisis. Hiljem, 1930ndatel pidas Glazunov lähedasi suhteid nii Läti kui Eestiga. Aga meenutame, et Glazunovil on ka mitu soomeainelist orkestriteost „Soome fantaasia“, „Soome eskiisid“ ja „Karjala legend“.

1903, Helsingi: Glazunoviga samal aastal sündinud Jean Sibelius kirjutab muusika oma naisevenna Arvid Järnefelti sümbolistlikule draamale „Surm“ („Kuolema“). Sellele näidendile kirjutas Sibelius kuus muusikanumbrit (op. 44), neist tuntuimaks on saanud „Valse triste“, haruldaselt intensiivne hämarusmeeleolu elu ja surma piirimailt. „Valse triste“ olevat sündinud viimsel hetkel, kui lavastaja heliloojat peaaegu põlvili palus, esietenduseni vaid loetud päevad. Esietendus toimus detsembri algul 1903 Soome Rahvusteatris, oma muusikat dirigeeris helilooja ise, sellest sai nii teatrikui muusikasündmus, ja draamast anti veel 1903. a. lõpuni koguni kuus etendust. („Kuolema“ muusikat tutvustas taas tänavu ka Lahti Sibeliuse festival). Samal aastal oli helilooja pingsalt töötanud veel Viiulikontserdi kallal, mis tuli esiettekandele kaks kuud pärast „Valse triste’i“. Aleksandr Gretšaninov tegi Viiulikontserdi orkestripartiist klaveriseade, mida Sibelius pidas väga õnnestunuks ja enda omast paremini kõlavaks. Jean Sibelius olevat seda esmakordselt kuulnud sõprade ringis Peterburis. Tol õhtul oli Kontserti algul mänginud Leopold Auer, Sergei Tanejev klaveril. Aga siis haaranud Auerilt viiuli seal samuti viibinud Eugene Ysaye, ning mänginud Kontserdi veel kord otsast lõpuni. Palju ei puudunud, et Sibelius oleks oma esimese välismaa õpireisi teinud lähemale, Peterburisse Leopold Aueri juurde, siiski viis tee teda Berliini, kus noormehel oli rohkem tuttavaid.... David Oistrahh on Viiulikontserdi plaadistanud vähemalt kaks korda... Lisame veel toreda paralleeli Sibeliuse ja meie „Da Capo...“ vahel (vt. 3. juuli 2003, pianist Antti Siirala ja Quartetto Amati): kui Ferruccio Busoni tuli Helsingi Muusikakooli klaveripedagoogiks, mängiti koos (Busoni klaveril) Schumanni Klaverikvintetti, kus Sibelius mängis kaasa II viiulit.

Jean Sibeliuse tänane kuulsaim kaasmaalane Einojuhani Rautavaara on sündinud täpselt veerand sajandit pärast meie märkaastat 1903. Juba 90aastane Sibelius valis omanimelise stipendiumi laureaadiks õppima New Yorgi Juilliard Schooli just Rautavaara ning lõpuks läks Rautavaara end täiendama veel Šveitsi Asconasse Wladimir Vogeli juurde, kes ise oli alustanud Aleksandr Skrjabini õpilasena, Skrjabin omakorda Tanejevi, ja Tanejev RimskiKorsakovi õpilane... Veel üks huvitav sajandimärk tänases kavas: Rautavaara „Sydämeni laulu“ on loodud täpselt sada aastat pärast Glazunovi „Raimondat“.

1903, Pariis: 41aastane Debussy kirjutab oma klaveritsükli “Estambid”, alustab kuulsat orkestripoeemi “La Mer”, sel aastal valmib ka “Danse sacrée et Danse profane » (Pühitsetud tants ja ilmalik tants) harfile ning keelpillidele, ja just aastal 1903 väärib Debussy Prantsuse Vabariigilt Auleegioni ordeni (Orden Potšjotnovo Legiona). Vene kultuuri ja muusikaga oli Debussy tutvunud juba metsenaat Nadežda von Mecki kodupianistiks olles (1880), mil ta kogu suve tema laste ja perekonnaga veetis ning koos nendega ka Euroopa reisi tegi. Järgmistel aastatel jõuti koos Venemaalegi, kus Debussy Mussorgski, Borodini jt teostega tutvub. 1889. a. kuulab Debussy Pariisis Rimski-Korsakovi ja Glazunovi dirigeeritud kontserte ning uurib põhjalikult Mussorgski „Boriss Godunovi“ originaalpartituuri. (Samadelt kontsertidelt sai
meeldejäävad elamused 14aastane Ravel). Mõni aasta hiljem mängib Debussy koos teise pianistiga Rahvusliku Muusikaühingu koosviibimisel Pariisis RimskiKorsakovi „Hispaania capricciot“. Siis tutvub ta Pariisis ka Stravinskiga, 1913 kutsub Kussevitski ta Venemaale dirigeerima oma töid Moskvas ja Peterburis.

1903, Pariis: 28aastane Maurice Ravel saab Pariisi Konservatooriumi õpilasena oma kolmanda Rooma preemia; valmib ka tema Keelpillikvartett Fduur, pühendatud Gabriel Fauré’le, mis järgmisel aastal esiettekantuna saab kriitikalt skeptilise hinnangu, ent Vincent d’Indy’lt ja Claude Debussy’lt täieliku tunnustuse. Lisaks 1889. aastale viibib Ravel ajaloolistel Vene kontsertidel 1907 jällegi Pariisi maailmanäitusel ja vaimustub vene muusikast taas. Mõni aasta hiljem töötab ta koos Stravinskiga (S. Djagilevi palvel) Mussorgski „Hovanštšina“ partituuri kallal ettekanne ei saa teoks; kuni 1922. a. tellib Kussevitski temalt Mussorgski „Pildid näituselt“ kuulsaks saanud orkestratsiooni. Aleksandr Glazunov ja temast kümme aastat noorem Maurice Ravel surid Pariisis üsna lähedasel ajavahemikul (1936 ja 1937).

2003

Projekt „Da Capo al St. Petersburg“ on sündinud David Oistrahhi festivalist Pärnus. Mitmed kavad kõlasid suvefestivalil lausa tervikuna, pea kõik Peterburis esinenud mängisid ka siin, Eesti suvepealinnas. Lisaks pianist Antti Siiralale, kes esines festivalil juba seitsmendat aastat järjest ning on ka siitkaudu end iga aastaga enam maailmale näidanud (nüüdseks võitnud neli kaalukat rahvusvahelist konkurssi, neist kaks, Dublinis ja Leeds’is aastal 2003), on nimekatest väliskunstnikest „omadeks“ saanud prantsuse klarnetist Michel Lethiec, šveitsi flötist Conrad Steinmann, segakoor „Latvija“. Pärnu festivalil on kõrvuti esinenud kõik kolm dirigenti Järvit, Neeme, Paavo ja Kristjan, ning flötist Maarika Järvi. Igati teenitult on viimaste aastate festivalidel esiplaanil olnud Galina Grigorjeva looming. 2002. a. tuli siin maailmaesiettekandele tema samuti St. Peterburgi ajalooga seotud orkestriteos „Tsaarinna Jevdokia nunnakspühitsemine“, mida 2003. a. suvel Pärnus suurepäraselt taas ette kandis Kremerata Baltica ning viis teose pärast ka veel Lockenhausi kammermuusika festivalile Austrias. Galina Grigorjeva loomingulisi õnnestumisi on kõrgelt hinnanud ka Arvo Pärt. „Da Capo’s...“ St. Peterburgis on kõlanud veel tema ansambliteos „Lahkumisele“ ja „Kompositsioon“ sooloklarnetile. Nüüd tellis „Da Capo...“ Grigorjevalt veel uue teose, mille maailmaesiettekanne sünnib Allar Kaasikule pühendatuna ja tema esituses täna. Allar Kaasik: „Selle oopuse esiettekanne autori õpingutelinnas on Eesti muusikale suursündmus. See teos on suurepärase muusikalise materjaliga, minus äratab imetlust Galina teose sisuline haare ning sügavus ja samas ka väga leidlik instrumendikasutus.“

Koos Teiega, head kuulajad, oleme teinud muusikalise reisi läbi sajandite ning maandunud uue
muusika lättel, selle täna üheskoos maailmale teatavaks tuues.

Märkmed kogunud muusikaajakirjanik, Eesti Klassikaraadio kommentaator PRIIT KUUSK