Muusikalised mälestusmärgid (2007–2008)

Projekt toimus 1.09.2007–31.08.2008.

Projekti eesmärgiks oli:

  • Tutvustada muusikat, mida on loonud heliloojad, keda represseeriti või hukati II maailmasõja ajal.
  • Tellida uusi teoseid ja esitada muusikat, mille sisuks on repressioonid, mis said osaks rahulikele inimestele II maailmasõja ajal.
  • Asetada mälestusmärk represseeritud muusikutele Tori kirikusse Eestis.
  • Teha uurimistöö teemal “Repressioonid Eesti muusikakultuuris”
  • Salvestada repressioonidega seotud muusikat.
  • Korrastada noodimaterjali, mis on seotud repressioonidega.
  • Väärtustada muusika kaudu noortele muusikutele repressioonide ajaloolist õppetundi.

Projektis osalesid Oistrahhi festivali pikaajalised koostööpartnerid RTÉ Vanbrugh Keelpillikvartett Iirimaalt, segakoor Latvija, Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester, Peterburi Festivaliorkester ja Eesti Rahvuslik Ringhääling. Projekti raames arenesid uued koostöökontaktid Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ja Prezioso keelpillikvartetiga Eestist. Projekti oluline saavutus oli, et noored süvenesid muusikasse, mis on seotud repressioonidega II maailmasõja ajal. Nii sai taaselustatud mälestusi, mis hakkavad nooremal põlvkonnal jääma unustusse ja kaugesse minevikku! Noorte osalemine oli seotud ka koolitusega. Toimus Neeme Järvi Suveakadeemia meistriklass dirigentidele, kus noored muusikud töötasid läbi projekti kontsertidel esitatavat muusikat. Projekti raames esinesid ka meie aja tähelepanuväärsed muusikud Paavo Järvi, Neeme Järvi, Esa Ruuttunen, David Geringas, noored kunstnikud Antti Siirala, Clara Abou, Kiyotaka Teraoka, Alexandra Lubtšanski, Tatjana Berman, Selovadore Rähni, Michie Koyama jt.

Projektis osales muusikaliste kollektiivide liikmetena 220 inimest, soliste ja dirigente oli projektis 35, salvestamistes ja nende montaa¾is ning raadioülekannetes osales 20 inimest. Festivali raames toimus seitse kontserti, salvestati 4 tundi ja 40 minutit muusikat ning korrastati 194 lehekülge noote. Kontserte külastas ligikaudu 1400 kuulajat, samuti kandis kontserte üle Eesti Rahvusringhääling.

Oistrahhi festivali innovatsiooniliseks eesmärgiks aastate jooksul on olnud tuua esile Euroopa vähetuntud ja teenimatult unustatud muusikat. Käesoleva projekti raames esitati kahe koonduslaagris hukatud helilooja muusikat: Viktor Ullmann (1898-1944) ja Paavel Haas (1899-1944). Nende heliloojate muusikat ei tunta Eestis praktiliselt veel üldse. Oma elu parimates aastates hukatud heliloojate huvitav helikeel ja professionaalne meisterlikkus oleks neile garanteerinud koha Euroopa juhtivate heliloojate hulgas, kui nende elutee ei oleks katkenud koonduslaagris.

Eriliseks heliloojaks XX sajandi Euroopa muusikas on Oliver Messiaen, kes oma loomingu ühe ¾edöövri kirjutas koonduslaagris. Messiaenil õnnestus pääseda eluga ja temast kujunes Euroopa muusika arengu olulisemaid mõjutajaid XX sajandil. Tema harukordselt pikk loomeperiood haaras 8 aastakümmet. Projekti raames esitati nii tema koonduslaagris kirjutatud muusikat kui ka tema loomingu viimast heliteost, mis oli seni Eestis esitamata.

Teise väljapaistva XX sajandi helilooja Dmitri Šostakovitši looming on olnud omanäoline repressioone ühendav kunst. Šostakovitši loomingus on raske eraldada ühe või teise poole inimsusevastaseid kuritegusid, need moodustavad nagu ühe terviku, puudutades meid igaüht. Projekti raames esitati Šostakovitši Kammersümfoonia, mida harva esitatakse versioonis timpanitega, mille on aranžeerinud Abram Stasevitš.
Põnev avastus projekti kuulajatele oli Anton Weberni muusika, keda tuntakse XX sajandi modernistlike suundade ühe väljaarendajana, kuid kelle loomingu lähtekohaks olid kõrgromantismi kaunimad suunad. Nii kuulati projektis tema romantilist teost Langsamer Satz keelpillikvartetile. Ka Weberni elutee katkes õnnetult veidi enne sõja lõppu.

Eriline koht natsionaalsotsialismi vastases protestis kuulub Karl Amadeus Hartmannile läbi tema muusika, sh ka tema viiulikontserdile Concerto Funebre. Helilooja muusika esitamine oli keelatud tema kodumaal Saksamaal ja ta lõi muusikat maapaos n-ö laualaekasse. On selge, et loominguline talent ei saa areneda, kui oma muusika esitusi ei kuulda! Sellest johtuvalt tuntakse veel tänaseni Hartmani muusikat vähe ja tema viiulikontsert esitati Eestis esmakordselt.

Eriline koht projekti raames kuulus tellimustöödele Eesti heliloojalt Galina Grigorjevalt. Grigorjeva kirjutas keelpillikvartettide tsükli Ad infinitum, mille ühe osa esiettekanne toimus käesoleva projekti raames. Projekti kokkuvõtval CD-l kuuleme Aariat, viimast osa keelpillikvartetist, mis räägib nunnast, kes läks koonduslaagris surma vabatahtlikult noore neiu eest, kes oma ohvriga kinkis teisele inimesele elu. Grigorjeva kvartettide tsükkel käsitleb igaviku ja selle poole liikumise filosoofilisi probleeme, on tugeva emotsionaalse väljendusjõuga.
Projektis kuulsime represseeritud Eesti helilooja Helmut Rosenvaldi Klassikalist sümfooniat, mille noodid said korrastatud projekti raames – taastati ja päästeti unustusest väärtuslik teos.

Projekti kontsertidel esitati ka vanemat populaarset muusikat kõrvuti eelpool mainitutega, sellist, mis seotud sarnaste ideedega, sh Schuberti kvartett Tütarlaps ja surm kahes erinevas versioonis, Tšaikovski Mälestusi kallist paigast jm.

Projekti loominguliseks kõrgpunktiks kujunesid kaks kontserti. 25. juulil toimus Tori Püha Jüri kirikus Eesti muusika kontsert. Tori kirik ise on repressioonide ohver. Selle kiriku muutis varemeteks taganev Saksa armee. Nõukogude ajal anti korduvalt käsk varemedki hävitada, kuid alati leidus keegi, kes suutis päästa kiriku lõplikust hävitamisest. Pärast Eesti taasiseseisvumist asus Pärnumaa vald Tori kirikut taastama. Sellest paigast on kujunenud nüüd sõjaohvrite ja repressioonide mälestuskirik, kuhu on paigutatud hulgaliselt mälestustahvleid erinevatele inimrümadele, kes on on oma elu ohverdanud või represseeritud vabaduse ja õigluse nimel. Kontserdi ajal avati Tori kirikus EELK peapiiskopi Andres Põdra poolt mälestustahvel “Kõigile represseeritud muusikutele”. Sündmusel oli oluline tähtsus, sest sellega austati Euroopa muusikute mälestust koos teiste tänase Euroopa eest oma elu kaotanud inimrühmadega. Projekti üheks muusikaliseks kõrgpunktiks kujunes aga repressiooniohvrite mälestuseks Brahmsi Saksa Reekviemi ettekanne, mis sümboliseeris Euroopa kokkukuuluvust, muusikalist tervikut liikumisel tulevikku.

Projekti kontserdid toimusid Pärnus ja Pärnu maakonnas: Pärnu Kontserdimajas, Pärnu Eliisabeti kirikus ja Raekojas ning Tori kirikus. Projekti kontsertidest tegi Eesti Rahvusringhääling otseülekandeid ja salvestusi. Selle kaudu muutusid projekti loomingulised tulemused kättesaadavaks kõigile Eesti raadiokuulajatele. Salvestused kuuluvad aga Eesti Rahvusringhäälingu fonoteeki, mis garanteerib nende taasesitamise raadio kaudu. Kokkuvõtval CD-l kõlavad projekti huvitavamad teosed.

Projekti teostamisel saadi oluline kogemus, et mineviku raskete mälestuste tänapäevaseks parimaks ja kõige elulähedasemaks mälestusvormiks on siiski elav kunst.Mälestusmärgid, mis on valatud mälestussammastesse, fotodesse jne, on nagu meist kaugel olev minevik. Muusikalised mälestusmärgid elavad aga meie ajas, nad sünnivad uuesti interpretatsioonilise kunsti vahendusel ja seega ühendavad meid endid mineviku raskete sündmustega. Projekti raames loodud teosed, samuti Eesti jaoks avastatud ja “ellu äratatud” muusika on ajatu, seega igavikuline, nagu muusikalis-filosoofiliselt käsitleb igaviku poole liikumist Grigorjeva oma projekti raames loodud teoses. Loodud muusika ja salvestatud kontsertide kaudu on projekti tulemused kättesaadavad jätkuvalt ka tulevastele põlvkondadele. Projekti raames tehtud uurimistöö näitas kätte uusi ja huvitavaid suundi samasisuliste projektide teostamiseks. Uurimistöö väärtustas laiapõhjaliselt Eesti kultuuri kahjustanud repressioone.

Allar Kaasik, projekti „Muusikalised mälestusmärgid“ kunstiline juht

Vaata: Muusikalised mälestusmärgid kontserdid